Autorid Uljana Parmenenkova, Veronika Zotova. Toimetanud Kristiine Saart

Soovitame seda artiklit lugeda eelkõige neil, kes keelekohvikute kohta lisainfot otsivad. Saad teada,

  • mis on keelekohvik,
  • miks seal osaleda ning
  • kus ja milliseid keelekohvikuid leidub.

Jagame nii oma isiklikke osalemiskogemusi kui ka teiste tagasisidet.

Mis on keelekohvik?

Keelekohvik on koht, kuhu saab minna iga keeleõppija, et oma rääkimisoskust arendada. Vestluskaaslasteks on teised õppijad, kes samuti vabalt ja kindlalt kõneleda tahavad. Vestlusteema valik on täiesti vaba. Keelekohvik on suurepärane koht, kus oma keeleoskust parandada ja harjutada.

Kuidas me sattusime keelekohvikusse?

Esimest korda puutusime keelekohvikuga kokku 12. klassis. Tollal ei olnud meil võimalust piisavalt eesti keelt rääkida. Koolis valmistusime õpetajaga küll intensiivselt eksamiks ja harjutasime klassikaaslastega mitu korda nädalas suulist eksamit, kodus vaatasime eestikeelseid filme ja õppisime uusi sõnu. Kuid peagi sai selgeks, et sellest ei piisa. Soovisime lisaks õpetaja ja klassikaaslastega suhtlemisele ka eesti keele vestluspraktikat. Tahtsime leida vestluspartnereid, kellega rääkida ükskõik mis teemal.

Otsustasime tegutseda: alguses arvasime, et ehk leiame õpetaja, kellega rääkimist harjutada. Selle mõtte unustasime siiski üsna pea – saime aru, et see võib päris kalliks minna, meie taskurahast poleks piisanud. Hakkasime otsima võimalusi keelt praktiseerida internetist ning sattusime veebileheküljele integratsioon.ee, kust leidsime infot keelekohvikute kohta. Olime väga üllatunud, sest me polnud neist varem kuulnud. Meid köitis ka see, et üks keelekohvik oli väga meie kooli lähedal. Kuid eriti õnnelikuks tegi meid aga tasuta osalemine. Arvasime, et see keelekohvik võiks meile meeldida, ja läksime esimesele kohtumisele.

Kuidas meil keelekohvikus läks?

Me ei eksinud. Kui kohale jõudsime, tervitas keelekohviku eestvedaja meid väga südamlikult. Alguses olime häbelikud, kuid mõne aja pärast püüdsime aruteludega liituda. Iga korraga rääkisime üha rohkem ja rohkem. Käisime keelekohvikus sageli, seega saame jagada omaenda kogemusi. Meile meeldis väga keelekohviku õhkkond.

Me ei kartnud vigu teha, sest teadsime, et kõik osalejad õpivad eesti keelt, keegi meie üle ei naera.

Lisaks olid kõik avatud ja sõbralikud. Suutsime oma häbelikkuse maha suruda ja hakkasime enesekindlamalt eesti keelt rääkima.

Vestlusteemad saime alati ise välja mõelda. Keelekohvikus puudusid igasugused piirangud ja keelud. Igaüks võiks pakkuda midagi uut. Näiteks tõi üks neiu kaasa oma eestikeelse lauamängu ja kutsus kõiki mängima.

Üks keelekohviku suuri plusse oli see, et eestvedaja kuulas meid tähelepanelikult ja parandas alati meie vigu. Ta osales vestlustes ja toetas meid, aitas näiteks siis, kui mõni sõna ei meenunud. Saime temalt alati abi paluda. Meil olid kaasas märkmikud, nii et kui midagi uut õppisime, tuletas õpetaja meelde, et paneksime õpitu sinna kirja, et hiljem korrata ja meelde jätta.

Kuna oleme maiasmokad, meeldis meile ka see, et keelekohvikus oli alati maiustusi. Tegime endale sageli teed või kohvi ja nii muutus õhkkond tõeliselt hubaseks ja koduseks. Vestlus oli pea alati aktiivne ja kõik rääkisid kaasa. Mõnikord juhtus ka nii, et osalejaid kogunes liiga palju ja seetõttu jäi ühe kohvikulise kohta liiga vähe aega rääkimiseks. See on ainus miinus, mida keelekohviku juures märkasime.

Selline on meie arvamus, kuid palusime ka teistel keelekohvikus käinutel oma kogemusi kirjeldada.

Olga

Mina käisin keelekohvikus Tartus. Rühm oli nii vanuse kui ka emakeele poolest mitmekesine. Paljud olid venekeelsed: mõni oli varem Tartus elanud, mõni tuli Venemaalt või teistest endistest Nõukogude vabariikidest. Üsna palju oli ka neid välismaalasi, kelle emakeel polnud ei inglise ega vene keel. Mulle meeldis, et teadsime ette, mida kohtumisel arutatakse ning milliseid sõnu ja väljendeid võiks korrata. Ei meeldinud aga see, et palju suheldi inglise keeles. Nimelt ei osanud mõned osalejad sõnagi eesti keelt ja keelekohviku juhendaja pidi meile pidevalt tõlkima. Olukorda raskendas veelgi see, et juhendajagi kõike alati inglise või vene keelde tõlkida ei osanud.

Viktoria

Kui ma Eestisse kolisin, polnud keelekursuste valik suur, ka eraõpetajaid oli vähe. Tahtsin eesti keelt õppida ja selles keeles muidugi ka rääkida. Enim vajasin suhtlusringkonda, aga seda oli keeruline leida, kuna minuvanused eestlased polnud suhtlusest huvitatud, neil oli minuga raske rääkida. Kartsin ka midagi öelda. Nüüd, neli aastat hiljem korraldati Pärnus keelekohvik. Imelised avatud ja sõbralikud korraldajad tõid kokku eri rahvusest ja vanusest sisserändajaid. Saime kõik väga headeks sõpradeks ja liitusime kuidagi üheks tervikuks. Korraldati toredaid ekskursioone, tegime isegi koos süüa. Ülesanded polnud rasked, keegi üksteisele halvasti ei öelnud. Keelekohvik oli lausa lõõgastav. Kohtusime igal laupäeval. Nüüd, kui olen teise Eesti linna kolinud, otsin siingi midagi sarnast, aga pole veel leidnud. Igatsen meie seltskonda väga, vahel suhtleme Facebooki teel. Mõnega oleme võimalusel ka kohtunud. Minu muljed keelekohvikust on eredad ja positiivsed.

Diana

Käisin keelekohvikus ja võin öelda, et mulle see meeldis. Kuna minu rühmakaaslaste teadmised eesti keelest olid halvemad kui minul, oli mul lihtsam enesekindlaks jääda ja hirm, et midagi valesti ütlen, kadus. Keegi ei naernud, kui midagi valesti läks.  Peaaegu kõik tunnid olid suunatud peamiselt eksamiteemadele, minu meelest oleks võinud olla rohkem vestlusi  vabal teemal.

Anna

Mina kolisin 2018. aasta augustis ühte Eesti väikelinna. Hakkasin kohe eesti keelt õppima, keelekohvik algas septembri paiku. Sel ajal teadsin põhisõnu ja käisin hea meelega kohtumistel. Õpetaja oli väga tore. Tutvusin Eestiga, selle rahvusköögiga jne. Õppisin paralleelselt ka teiste allikate abil ja jõudsin kuue kuuga nullist B1-tasemele. Käisin keelekohvikus ka suvel, kuid ei saanud töö tõttu aktiivselt kohtumistel osaleda. Teemad olid huvitavad ja aitasid mul sõnavara laiendada. Aasta hiljem saavutasin B2-taseme. Minu kogemus on väga positiivne, keelekohvik sobis mulle keele õppimiseks väga hästi. Ma ei kartnud rääkida. Kuigi grammatikat kohvikus ei õpetata, on see siiski tõhus viis keelt õppida.

Kahjuks pole kõigi kogemused positiivsed.

Ekaterina

Keeldusin keelekohvikust, sest ma ei näe mõtet sellel, et meid jagatakse paaridesse, kus mõlemad keelt piisavalt hästi ei valda. Paarilised ei suuda üksteise vigu parandada, enam ma sinna ei läinud. Pigem lülitan sisse ETV ja vaatan mõnd huvitavat saadet – sellest on rohkem kasu.

Infoks

Üle Eesti on koguni 23 keelekohvikut. Sellest tabelist leiate keelekohvikute ajakava.

Kokkuvõtteks tahaksime öelda, et igaüks otsustab ise, kuidas oma eesti keelt arendada, valikuid on palju. Usume, et keelekohvik on suurepärane võimalus astuda eesti keele oskuses tohutu samm edasi.

Latest posts by Mariia Dorogova (see all)

Mariia Dorogova

Estonian.ee asutaja. Õpin Tallinna ülikoolis eesti ja vene filoloogiat.

0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.